Ma pissisin täna taskusse.
Ma arvan, et selle avaldusega sain automaatselt Eesti kõige ebaseksikama blogija tiitli.

Tegelikult käisin täna Taskus vetsus, sest ei tihka oma omasse minna. Seal ei taha vesi hästi alla minna ja kastimees on juba üritanud...

Kusjuures minu ja kastimehe ühistualett näeb ikka kenam välja kui ülemise korruse oma.

Aga eks peabki oma füüsilisi ja intellektuaalseid vajadusi võrdselt rahuldama: pärast vaatasin raamatupoes ringi ja sirvisin pisut Mishima "Kuldset templit".

Need on siis tänased uudised.

Korraldasin Tartu kodus väikese kevade. Lasin jääpurikatel tilkuda ja...
Tegelikult M(aria) ja E(ero) käisid eile siin kütmas ja jääpurikad sulatasid nemad ära. Mina katsun nüüd kraanist vee jälle jooksma saada.
Lill on närb, nagu oleks väike jääaeg üle käinud.

Ruudil on täna sünna ja järgmine tantsukas saab pühendatud temale. See on Moloko "The Time is Now". Mäletan, lugu kõlas vanasti raadios päris tihti. Aga mõistmisega, kui hea tantsukas see ikka on, jäin 10-15 aastat hiljaks. Ruudi, ära seda viga tee. The time is now, Ruudi!

Molokol on veel selline lugu, nagu "Dominoid". Seda lugu ma varemalt ei teadnud, aga mulle meeldib.

Siin on juba peaaegu palav. Pistsin radiaatori dušikabiini. Troopika.

Ah ja veel üks pisiasi.
Öelge, kes saaks mulle anda 120 000 krooni laenuks. Nõnda, et ta kannaks selle mu arvele, siis ma saaks pangast tõendi, et mul on 120 000 krooni arvel ja siis kohe ma kannaks selle tagasi lahke laenaja arvele. See võtaks maksimum kaks päeva.
Ilma naljata.

-Maarja, miks sa ei kirjuta?
-Eh, sai vähe elatud.

19. detsembri hilisõhtust täna kella kuueni hommikul.

Muide, kui ma enne olin sama vana kui Lady Gaga - see šokeeriv naine - ja nagu see Videviku vampiir-staar mis-ta-nimi-nüüd-oligi, ametlikult selle aastat maailma seksikaim mees, ja nagu Lily Allen - see iseteadlik ja kaugelejõudnu ("Fuck you" on päris hea lugu vahva videoga) ja-
No igastahes ma sain täna klaasistunud pilgul telekaekraani silmitsedes teada, et nüüd olen ma nii vana kui inetu Betty.

Aga muidu oli idüllikas, muidugi.

20ndal käisime K ja kuti, H ja kuti, S'i ja kuti ja K ja kutiga lumises jäätunud järve äärses metsamajakeses idüllitsemas.
22l kohtusime H ja S'iga ja puhusime juttu.
23ndal käisime M'i ja kuti kodus idüllitsemas.
24ndal käisime pere ja sugulaste ringis jõuluõhtust söömas ja kinke jagamas.

25ndal vaatasime filmi "Love Actually" ja musitasime. (Ma täitsa unustasin, et see jõulufilm on, nii et sai lääge idülli kastikesse linnukese kirja. Aga film on armas ja no vaadake, kes seal kõik mängivad!)
A a a aa aa aa aaa aarmastuuus.

26ndal vaatasime filmi "46 oku nen no koi" ja- no see pole päris musitamise film, aga.

27ndal oli midagi pohmelli taolist. Päris täpselt ei saanud nagu arugi, et mis.
Vaatasime South Parki osa pealkirjaga Chinpokomon ja sellest lähtuvalt tegime väikest uurimistööd guuglis, et kas jaapanlastel on tegelikult ka väike peenis. (Chinpoko on jaapani keeles noku, muide, mis on ikka väga hea pealkiri pokemoni ehk pocket monster'it kiusama.)

Mingis rahvustetabelis oli märgitud, et jaapanlase keskmine peenis on suurem kui ameeriklase keskmine peenis ja see - pärast Chinpokomoni vaatamist - ajas meid väga segadusse.

Elu on ikka nii kuramuse keeruline. Keda uskuda? Kus on tõde??

28ndal käisime K'l, M'il ja Ruudil külas. Et panna punkt lugejale mitte midagi ütlevate nimetähtede reale, siis S ja I olid ka.

K ja M panid mulle salaja kotti tahma-Tooma. On ta vist tahma-Toomas? Teate, see räpanukk, mida naabri ukse taha sokutatakse. Kuigi anonüümsuse säilitamiseks oleks olnud parem märkida t.T.

K helistas täna ja küsis, kas tahma-Tooma leidsime. K avaldas imestust, et Shyo nii pikk on. M avaldas imestust, et tal ümmargused suured silmad on. Hahaa, ma nii naersin.
Joonasel oli eile sünnipäevapidu ja ta sokutas nuku ühe parajalt purjus poisi kotti.

Nõndaks.
Ja selle aja jooksul tegin ma ise oma väikeste valgete kätega lausa 2 (kaks) torti.

Ma ikka ei saa, ma tean, olen (paar aastat tagasi) linkinud, aga see on lihtsalt geniaalne, kuidas sellisest laulust nagu seda on Kevin Lyttle'i "Turn me on" saab selline lugu, nagu seda on CocoRosie "Turn me on".

Läksin täna tundi andma ja teepeal seisis üks pisike tüdruk ja tihkus nutta. Küsisin, et kas saan kuidagi aidata. Ta nuuksus, et ta isa pidi talle pärast trenni järgi tulema ja isa auto on siin, aga isa ei ole. Ma küsisin, et kas ta isa numbrit teab. Tema, et ei. Ma küsisin, kas ta ema numbrit teab. Tema, et ei. Ma küsisin, et kaua ta seisab ja ootab. Tema, et natuke aega. Tavaliselt ta ootab toas. Ma ütlesin, et äkki isa otsib sind toast ja ta läkski vaatama, aga isa tuli juba teepeal vastu.

Õpetaja elu on ikka lust ja lillepidu.

Esitex: kingitused. Täna oli viimane jaapani keele tund ja ma sain lausa kaks kingitust!

Teisex: minu poole pöördutakse tiitliga. Eile käisime õpilastega sushit söömas ja kui teiste poole pöörduti nimega, siis minu poole "Õpetaja,...".

Kolmandax: ma pean mingeid asju ise otsustama ja tegema. Näiteks ma pidin esimest korda elus projektori tööle panema. Sest see on see asi, mida õpetajad teevad.

Neljandax: lapsevanemad suhtlevad minu kui õpetajaga, mitte minu kui selle päkapikumütsiga-beebipõskse-ei-tea-kui-vana-ta-nüüd-ongi-kaksteist?tüübiga.

Viiendax: mul on mõni fänn ja mõni jünger. Ma ei tea, kui hea see tegelikult on, aga vahel on naljakas mõelda.

Ja nõnda edasi.
Ma õudselt loodan, et mõni mu õpilane ei loe.

Kadri kinkis mulle Dumle šokolaadikalendri, kus on joonistatud mitte jõuluvana vaid erinevad dumle kommid talisporti tegemas. Mida meenutab aga üks joonistatud tutimütsi ja suuskadega šokolaadikomm kõige enam...ikka suusatavat jõulukakat.

Laupäeval tuleb Shyo. Selleks päevaks oleks mul vaja spetsiaalset minuti-lugemise šokolaadikalendrit.

Esiteks üks ilmutuslik unenägu. Nägin unes, et Arvo Pärt oli naine ja et ta oli kapriisne. Ärgates oli tunne, nagu oleks näinud unes, et Jumal on naine ja et ta ei armastagi kõiki inimesi. Mitte, et naiseks olemine ja seesamunegi koos käiksid.

Teiseks, et käisime isaga jazziõhtul. Oli tuntud saksofonist V. V. Oli tema trummar. Oli tema lätlasest süntekamees ja oli Senegalist pärit bassimees.

Instrumentaaljatsuga on nõnda, et ühest küljest, mulle tundub, on see muusika lihtsalt tohutult igav. Aga teisalt on see jälle tohutult põnev.

Tähendab, kui ma plaadilt kuulan jatsu, kus on saks ja süntekas ja trumm ja bass, siis see ei paku mulle mitte miskit.

(Süntekas on eriti sürr. Ma ei jaga biiti (laenasin väljendi Marialt. Tänks, annan varsti tagasi), et miks süntekast just sellist saundi välja lastakse ja seda kenaks peetakse. Aga eks see on tegelikult maitse küsimus.)

Aga teisipidi - mul on aimdus (pisukese kogemuse abil), kui põnev ja rõõmupakkuv on sellist muusikat teha.

Üks sapine õppejõud poetas kunagi, et keel on lollide rõõmutehas. Jess, sain seda viimaks tsiteerida. Et ühesõnaga, sapist õpetajat parafraseerides: jazz on tarkade rõõmutehas.

Kuigi tarkadega on ka nii nagu nendega on.

Ma kunagi arvasin, et kõik muusikud on targad ja sümpaatsed inimesed - sest nad ju produtseerivad imelisi asju ja selle toel nad ju peaks virguma, oli mu (tol ajal vist siiski nõnda sõnastamata) teooria. Aga siis jõudis minuni arusaamine, mida võiks kokkuvõtvalt nimetada muusiku paradoksiks.

See ei kehti muidugi mõista kõikide muusikute puhul. Aga päris tubli protsendi siiski.

Nii nagu ma arvasin, et kõik näitlejad on targad ja sümpaatsed inimesed - sest nad ju õpivad ja kogevad nõnda palju. Edasi jõudsin muidugi teooriani, mida nimetaksin näitleja paradoksiks.

Ja siis mulle tundus veel, et need ja need ja need inimesed on kindlasti kõik targad ja sümpaatsed.

Siit siis minu viimased teaduslikud avastused: inimese paradoksi teooria.

(Ja muidugi ei pea ma ennast kellestki teisest targemaks. Mul oleks rõõm, kui võiksin seda teha, aga - korduvate läbikukkunud katsetuste põhjal võib öelda - kahjuks ei saa.)

Aga muidugi ei puutu see kõik üldse eilse kontserdi esitajatesse.

(Jazz)muusikute rõõmu vaatamine ja nende mõtte jälgimine on totaalselt huvitav.

Istusin seal kontserdil (Rakvere teatrimaja kohvikus) ja mõtlesin, et kui klassikaline muusika võib olla ülimalt ilus isegi siis, kui seda n.ö ilma hingeta mängida, sest vorm moodustab valdava osa muusikast (no alati võib vastu vaielda, aga võtame näiteks mõne sümfoonia ettekande - ega iga orkestrant ole hingega asja juures - isegi kui paistab teisiti - paljudele on see lihtsalt töö ja rutiin ja valitud lugu isegi mitte ei meeldi neile), siis jazz pole ainult nootide kõlada lastes mitte kui midagi.

Aga kui siis vaatad, kuidas see muusik nootidel mängib, kuidas ta ehitab seda lugu, kuidas ta teiste muusikutega suhtleb, kuidas ta mingil hetkel lihtsalt naeratab, sest üks või teine moment teeb talle rõõmu, siis saab aru ja siis on see muusika põnev ja ilus.

Isa tegi bändiga vahepausil intervjuu. (Seepärast me kontserdile muidu saimegi.) Pärast tuli bänd tagasi ja V. V. ütles, et vahepeal küsis ajakirjanik huvitava küsimuse (mina mõtlesin, et uoooo, minu issi! oskab küsida õigeid küsimusi), et kuidas need pillid saadud on. Ja siis rääkis V. V. kolm vahvat lugu oma kolmest saksofonist. Üks saks leiti põranda alt, ühe saksi tõi talle lambist üks kutt, kel oli bemmi uute kummide jaoks pappi vaja ja üks hakkas talle poes armsaks.

Bassist oli uskumatu. Vahepeal ta laulis ja see oli ka uskumatu. Ta laulis tõenäoliselt volofi keeles ja ma armastan tõenäoliselt volofi keelt. (Näete, siit tuleb mu rumalus hästi välja. Tegin wikipedias taustauuringut - ei tahtnud nagu kirjutada, et ma armastan aafrika keelte kõla, sest absurd oleks, kui keegi väidaks, et ta armastab euroopa keelte kõla. Muidugi võib seda ka väita. Aga mis see tähendaks siis. Et ta armastab hispaania, inglise, setu, albaania ja leedu, ja muid keeli?)

Aga mulle meeldis Senegali mehe hääle kõla ja kõik ja kõik. Lisaloona esitasid nad laulu "7 seconds", mis oli tohutult ilus.

Pärast kontserti tuli Senegali mees isaga veel hüvasti jätma. Nad olid vaheajal semudeks saanud ja isa oli ülemeelikus meeleolus ja tutvustas, et näed, meet my daughter ja et for about five minutes she fell in love with you.

Ma olen nii proff sõnasepp, et ma ainult natuke kohmetusin ja ütlesin, et no no, just for 7 seconds.

Senegali mees ütles, et tegelikult oleks lugu koos naishäälega kõvasti ilusam. Ma ütlesin, et ei-ei, tohutult ilus oli ja et see oli ehk isegi ilusam kui originaal. Tema ütles, et ei-ei, naishäälega oleks ikka balance parem olnud.

Pärast läksin koju ja vaatasin juutuubist laulu. Mul oli tema nimest meeles ainult N ja ülakoma ja D ja originaali esitaja nimi on ka N ja ülakoma ja D ja esimesel sekundil sain šoki, sest mulle hetkeks tundus, et too Senegali mees oligi laulu originaalesitaja. Olin öelnud talle ju, et mulle meeldib tema versioon rohkem kui originaal - oi kui piinlik.

Aga siis vaatasin järele ja rahunesin maha. Sain teada, et originaali esitab samuti Senegali mees ja sellega sarnasus piirdubki. (Jälle rumaluse reality check.)

Kui mul tuju ära läheb (ja mul läheb pidevalt tuju ära), siis vaatan kas seda või seda või seda Flight of the Conchordsi lugu.

Siis tuleb tuju tagasi ja siis ma ootan, millal see jälle ära läheb, et ma uuesti vaadata saaks.

Oh oh oh mulle täiega meeldib see Tricky lugu, nimega "Ponderosa". See nagu meenutab midagi ja siis veel midagi ja siis Tricky't ennast.

Uou uou uou ma vaatan, et juutuubi on tekkind/lekkind mingid videod, mida ma kunagi paaniliselt otsisin, aga ei leidnud. "Hell is around the corner" ma ka täiega fänna(si)n ja siis veel "Christiansands" ja ma nii tahtsin nende kahe loo videot näha, sest ma kunagi OP! saates juppe nägin, aga nüüd on need sürr-kamm-videod täitsa olemas.

Üks õpilane kinkis mulle täna jõuluks suure helerohelise pehme konna.

Isa luges mingipäev Konfutsiust ja tsiteeris mulle telefonitsi midagi tarka, mida Konfutsius ütles. Täna helistas isa jälle ja ei olnud Konfutsiusest ikka üle saanud; ütles, et küll see konn Fuutsius on ikka tark mees.

Nii sai mu helerohelise kaisukonna nimeks Fuutsius.

Shyo kirjutas mulle üks teine päev hüüumärgiga lühinoodi, et ta avastas ühisosa inseneriteaduste ja haiku luule vahel.

Õhtul ta seletas mulle vaimustunult, et ta oli laboris püüdnud roboti pead vasakule ja paremale pöörama panna. Selle jaoks oli tal vaja siinust ja värki, junõu.

Oleks keegi mulle öelnud, et siinus, koosinus ja tangens omavad olulist rolli näiteks roboti pea pöörama panemisel, oleks ma koolis seda kõvasti isukamalt õppinud. Miks mitte keegi ei võinud seda korrakski mitte mainida, ah? Mis kuramuse õppimine see on? (Lahendad neid harjutusi ja saad neid vastuseid ja ikka ei tea, kellele see ometi vajalik peaks olema.)

Igastahes, Shyo joonistas mulle paberile x-telje ja y-telje ja näitas umbes, kuidas graafikule see laine asetub: ülespoole x-telge ja siis allatelge ja siis jälle üles ja jälle teljeni. Ja tegelikult see ei olnud laine, vaid pigem selline sikksakk. (See osa meenus mulle veel uduselt koolipäevilt.)

Siis ta rääkis, kuidas see roboti pea pööramisega seotud on. Aga ma ei ole päris kindel, kas ma kõik hästi aru sain.

Ta ütles, et ta tahtis ühtlustada laine (või, tähendab, sikksakki) kaldenurgad, et robot pead mõlemale poole ühekaugusele pööraks ja siis ei peatuks, vaid ikka teisele poole pööraks.

Iva on selles, et kui ta kaldenurgad ühtlustas, siis punktide vahe, kus laine x-teljega kokku puutus, oli täpselt 5-7-5 - justnagu silbid haikus!

Nõnda on jaapanlased tabanud ära sellesama harmoonia ja haikugi on justkui lainetus. Kõigepealt viis silpi shüuuu ja siis pisut sügavam ja pikem laine fhuuuuuuuuuu ja siis rahulikum laine shüuuu.

(Tahaks lõpuks kirjutada, et Shyo on ikka kõige ägedam, aga küllap ei ole vaja - te saate sellest ju ütlematagi aru.)

Mina: Tead, ma nägin täna kastimehe korterit.

Joonas: Kelle? Kassmehe? Catmani?

Mina: Ei. Kasti-mehe.

Joonas: Boxmani?

Mina: Jaa.

See on nii, et teed ukse lahti ja korter on ühtlaselt kaetud prügiga, mis ulatub mulle umbes nabani.

Joonas: Nii et ta pole mitte boxman vaid pomps-man.

Mina: Kes on pomps?

Joonas: See on uus sõna prükkari kohta, kas sa ei teagi?

Mina: Oot, ma guugeldan. Ja ongi nii! Nii et pomps-man.

Aga nõnda on, jah. Boxmanil on täna sõber külas. Ma arvan, et ta on üks neist, kes suvepoole meil lilledesse maandumas käis. Aga ta on tõeline sõber. Ta aitab boxmanil prügi koristada.

Kui ma oma korteri uksest välja astusin, siis kastimees istus trepil ja tema sõber istus, jalad laiali, kastimehe prügi otsas. (Ei saagi öelda prügikuhi, sest see pole kuhi - see lihtsalt katab põrandapinda ühtlase kihina.)

Kastimees vabandas - näed, prügi nii palju, et ise ei mahu äragi. Kastimehe sõber ütles: ei saa niiviisi asju kokku tassida, noh.

Siiski, kuidagi ta seal magab. Sellesama prügi otsas.

Pärast läksin vetsu. Selle aja peale oli kastimees kadunud, aga ta sõber kühveldas prügi musta kilekotti. Osa prügi oli koridoris, nii et pidin endale vetsuni teed tegema. Kastimehe sõber vabandas, ma ütlesin, et pole hullu midagi.

Seal oli hokikepp ja ajalehepaberit. Seal oli kastilaaste ja seal oli üks suur punane gaasiballoon.

Kui vetsust tagasi tulin, siis oli üks ärritunud naabrimees koridoris ja ütles, et see on igavene jama ja hais ja parem olgu see kohe koristatud.

Sõber leidis ka, et kui mees ikka endaga hakkama ei saa, siis tuleks hooldekodusse saata või midagi. Ma mõtlesin, et huvitav, kui hästi kastimehe sõber endaga hakkama saab.

Aga ma ütlen ausalt: endiselt on kastimees minu lemmiknaaber ja tema sõbrad - eriti need, kes tema asemel ta kodu koristavad - on respekti väärt.

Ainult et tahaks jälle vetsu minna - aga ei julge.